Üldine
Meie labor proovivõtu teenust ei paku. Proovide laborisse toimetamise eest vastutab klient. Proovivõtu juhenditega on võimalik tutvuda LABRISe kodulehel.
LABRIS proovide vastuvõtupunktid (Tartus, Tallinnas, Kuressaares ja Rakveres) võtavad vastu kõiki vee-, toidu-, sööda- ja keskkonnaproove, mida LABRISes analüüsitakse. Proovide nõuetekohase säilitamise ja saatmise vastavasse laborisse korraldab LABRIS ning eraldi tasu sellele ei lisandu.
Loomatervise valdkonna proovid võetakse üldjuhul vastu Tartu LABRISes, kuid proove saab tuua ka Tallinna osakonna ja Rakvere proovide vastuvõtupunkti, kust saadetakse proovid Tartu LABRISesse. Riiklike programmide raames (RLTP) kogutavaid proove võtavad vastu ja vahendavad Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) kohalikud asutused.
LABRISe vastuvõtupunktide asukohad leiad SIIT.
LABRISesse saab proove tuua kas ise kohale tuues Tartu, Tallinna, Kuressaarde, Rakverre (vastuvõtupunktide asukohad) või siis ukselt uksele kulleriga saates.
Jah, proove on võimalik kulleriga LABRISesse saata .
Palume siiski arvestada, et me ei võta vastu pakiautomaatide kaudu saadetud proove. Veenduge, et proovid jõuaksid labori aadressile kulleriga (vastuvõtupunktide asukohad) otse kohale toimetatuna, et tagada nende ohutus ja nõuetekohane käsitlemine.
LABRISe Tallinna ja Saaremaa osakonnad võtavad vastu proove labori lahtiolekuaegadel. Tartu LABRISesse on võimalik tuua proove ööpäevaringselt.
Analüüsiks/uuringuteks vajaminevad kogused leiad SIIT. Palume enne LABRISesse proovi toomist nõutud proovikoguste infoga põhjalikult tutvuda, et tagada kvaliteetne analüüsitulemus.
Analüüside/uuringutega alustatakse esimesel võimalusel alates proovi saabumisest laborisse. Analüüsi/uuringu kestus sõltub metoodikast ja proovide mahust.
Küsimuste korral võib võtta ühendust: [email protected]
Analüüside ja uuringute vastuste väljastamiseks koostatakse katseprotokoll. Katseprotokoll väljastatakse peale analüüside/uuringute lõpetamist kaaskirjal märgitud e-posti aadressile.
Küsimuste korral võib võtta ühendust: [email protected]
Digitaalset analüüsivastust saab üldjuhul avada arvutis. Kui Teil ei õnnestu protokolli avada, soovitame vastata sellele e-kirjale, millega Teile protokoll saadeti ning paluda saata analüüsitulemused eraldi PDF-failina.
Üldjuhul LABRIS ei esita katseprotokollil esitatud tulemuste vastavusavaldusi, arvamusi ega tõlgendusi. Tulemuste tõlgendamine on kliendi ja järelevalveasutuse pädevuses. Erandjuhtudel on võimalik broneerida aeg konsultatsiooniks.
LABRISe teenuste hinnakirjaga on võimalik tutvuda SIIN.
Käsitleme kõiki oma kliente võrdsetel alustel ja soodushindasid ei paku.
Meie laboris lihaliiki ei määrata. Palume pöörduda meie kliendihalduse büroo poole ([email protected]), kes oskavad soovitada vastavat võimekust omavaid laboreid.
Esmalt soovitame tutvuda Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) kodulehel oleva infoga: https://pta.agri.ee/ettevotjale-tootjale-ja-turustajale/toidu-tootmine
Erilist tähelepanud soovitame juhtida antud lehel allpool toodud juhenditele, kus on toodud säilimisaja määramise juhendid jne: https://pta.agri.ee/ettevotjale-tootjale-ja-turustajale/toidu-tootmine#juhendid
Tegevuslubade taotlemise ja tegevusest teavitamisel saad infot https://pta.agri.ee/ettevotjale-tootjale-ja-turustajale/toidu-tootmine/tegevusload-ja-teavitamine
LABRISe tegevusvaldkond on laboriuuringute tegemine ja riskihinnangute andmine loomatervise, toiduohutuse ja sellega seotud valdkonnas.
Imporditava kauba sisseveoks on info saadaval Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) kodulehel: https://pta.agri.ee/ettevotjale-tootjale-ja-turustajale/rahvusvaheline-kaubavahetus
LABRISe tegevusvaldkond on laboriuuringute tegemine ja riskihinnangute andmine loomatervise, toiduohutuse ja sellega seotud valdkonnas.
Vesi ja pinnaproovid
LABRISest saavad vee analüüse tellida kõik soovijad – nt. eraisikud, ettevõtted ja riik.
Proovivõtuvahendeid saab LABRIS Tartust (Kreutzwaldi 30), Tallinnast (Väike-Paala 3), Saaremaalt (Kohtu 16)ja Rakvere proovide vastuvõtu punktist (Neffi 2).
Lisaks on võimalik saada proovivõtuvahendeid PTA keskustest üle Eesti.
Proovide võtmise kohta abimaterjali leiab:
Videoõpetused (Toiduteave):
Veeproovide võtmine toiduettevõttes - YouTube
Pinnaproovide võtmine toiduettevõttes - YouTube
- Täita tuleb proovi andmete ning tellija andmete kohta kaaskiri. Kaaskirjad leiab SIIT.
- Nõutud koguses proovi(d) saab tuua meie keskustesse Tartus, Saaremaal ja Tallinnas.
Proovi(d) võib vajadusel saata ka kulleriga.
Vee analüüside osas on LABRIS-l paketid määruste järgi:
- PAKETT 1 – MIKROBIOLOOGILISED NÄITAJAD (SoM määrus nr 61 § 4; ühisveevärgi kasutajad ja esmatootjad, kes turustavad toorpiima ning puu- ja köögivilja vahetult tarbimiseks)
- PAKETT 2 – TAVAKONTROLL (SoM määrus nr 61 § 10; ettevõtte tegevusloa taotlemisel)
Lisaks on võimalik tellida täiendavaid analüüse. Nimekirja täiendavatest analüüsidest leiab SIIT.
LABRISs on võimalik veekvaliteeti erinevate näitajate osas hinnata. Analüüside valik ja hinnad on toodud meie hinnakirjas.
Joogiveele kehtestatud kvaliteedi- ja kontrollnõuded leiate siit. Kui Teil on küsimusi vee terviseohutuse kohta või kui soovite saada täpsemat teavet joogivee nõuete kohta, soovitame ühendust võtta Terviseametiga ([email protected]).
Kui soovite laborianalüüse tellida, soovitame tutvuda meie veeanalüüside valikuga ning vajadusel võtta meiega ühendust: [email protected].
Toidu bioloogiline ohutus
LABRISel toidu säilivusaja testi ei ole. Kui Te teate, mis näitajaid Te soovite analüüsida, siis me säilitame toodet Teie poolt soovitud aja jooksul ja soovitud temperatuuril. Soovitud analüüsidest sõltub ka ajakulu ja hind. Toidu säilivusaega labor ei määra, seda määrab toidutootja ise.
Toote säilivusaja määramine oleneb toidust, mida valmistatakse. Juhismaterjalid leiab järgmiselt lehelt: https://toiduteave.ee/wp-content/uploads/2021/04/Sailimisaja_maaramise_juhend_I_osa_taiendatud_ja_parandatud_valjaanne_2019_veebi.pdf
Osaproov on partii ühest kohast võetud proov. Näiteks Listeria monocytogenes'e puhul koosneb proov 5 osaproovist, millest igaüks uuritakse eraldi.
Koondproov on mitmest samast toidust, söödast või keskkonnast võetud prooviühikust koosnev proovide segu, mis valmistatakse ette laboris ja millest kogu segu on katsekogus, mis võetakse tervikuna uurimiseks.
Enamasti kasutatakse koondproove näitajate puhul, mida määratakse kvalitatiivselt (tulemus: leitud/ei leitud) ning juhul kui õigusaktidest tulenevad tingimused seda lubavad.
Escherichia (E.) coli ehk rahvakeeli kolibakteri näol on tegu bakteriga, kes kuulub loomade ning inimese sooletrakti normaalse mikrobioota hulka. Seetõttu on teda käsitletud toidu- ja veehügieeni seisukohast olulise indikaatorbakterina nüüdseks enam kui sajand. Bakteri leidumine viitab otseselt fekaalsele saastusele ning võimalike haigustekitajate esinemisele toidus või vees. E. coli bakterit peetakse üldiselt ohutuks, kuid nõrga tervise ning puuduliku immuunsüsteemiga inimestel võib ka muidu ohutuks peetav mikroob terviserikkeid põhjustada.
Siiski on mõned E. coli bakterid omandanud evolutsiooni käigus tõvestamisomadused, tänu millele on nad võimelised põhjustama ka tervete inimeste haigestumist. Neid nimetatakse patogeenseteks ehk tõvestavateks E. coli bakteriteks, keda sõltuvalt nende omadustest omakorda jagatakse erinevatesse patogruppidesse.
Kes on Shiga-toksiine tootev Escherichia coli (STEC)?
Lühend STEC tuleneb ingliskeelsest mõistest „Shiga toxin-producing Escherichia (E.) coli“ ning viitab Shiga toksiine tootvale Escherichia coli bakterile. STEC-i rühma liigitatakse E. coli bakterid, kel on võime toota tsütotoksiine. Toksiinide mõjul peatub rakus valgusüntees ja rakk hukkub.Toidu saastumine selle bakteriga võib kaasa tuua inimese raske haigestumise. Halvimal juhul võib esineda verine kõhulahtisus, välja kujuneda hemolüütiline ureemiline sündroom (HUS) ja neerupuudulikkus. STEC-baktereid nimetatakse sageli ka enterohemorraagilisteks E. coli’deks (EHEC).
STECi tuvastamisele on spetsialiseerunud kindlad laborid, kel on võimekus kindlaks teha toksiine ja teisi bakteri tõvestusvõimelisusega seotud faktoreid. Eestis tegeleb STECi ja teiste tõvestavate E. coli määramisega toidutarneahela proovidest LABRIS.
STEC looduslikuks reservuaariks on mäletsejalised (näiteks veised, kitsed või lambad) ning bakterid erituvad nende loomade väljaheidetega. Loomadelt võivad need kanduda otse või kaudselt (saastunud toidu või vee vahendusel) inimestele ning põhjustada haigestumist.
Keskmiselt kulub STEC-iga saastunud toidu söömisest haigussümptomite ilmnemiseni kolm kuni neli päeva. Siiski võib peiteaeg varieeruda kahest kuni kümne päevani.
Kõige tavalisem nakkusviis on saastunud toidu tarbimine – peamiselt on ohtlikud pastöriseerimata piim, toores liha või väheküpsetatud lihasaadused. STEC esineb kariloomadel (veised, lambad, kitsed, harvem sead) sageli ilma, et loomad ise haigestuksid. Nende loomade seedetraktis olevad haigustekitajad võivad sattuda keskkonda ning sealt edasi loomsetesse toiduainetesse (nt piim ja liha). Sellised toidud võivad saastuda STEC-iga peaaegu kõigis tootmisahela etappides kuni tarbijani välja.
Inimesel infektsiooni tekkeks piisab väga väikesest hulgast bakteritest – näiteks STEC O157:H7 puhul võib haigestumiseks olla tarvis vaid 10–100 bakterit. Seetõttu tuleb üle rõhutada, et on oluline neid toiduaineid enne tarbimist korralikult kuumtöödelda. Inimene võib nakkuse saada ka tarbides nakkustekitajatega saastunud joogivett.
Teiseks oluliseks nakkusviisiks on kokkupuude nakatunud inimeste ja loomadega ning saastunud keskkonnaga (nt pinnavesi või muld). Osa neist patogeenidest suudab keskkonnas eluvõimelisena püsida nädalaid. Köögiviljad, teraviljad ja puuviljad võivad samuti STEC-iga saastuda näiteks saastunud kastmisvee või väetisena kasutatud sõnniku ja lägaga. Kui selliseid saadusi pestakse ebapiisavalt ning süüakse toorelt, võivad need inimestele nakkusallikaks saada.
Puu- ja köögiviljad võivad saastuda STEC-iga näiteks saastunud vee või looduslike väetiste (sõnniku) kaudu. Lisaks võib haigustekitaja edasi kanduda toidu käitlemisega, kui tekib niinimetatud ristsaastumine. Samuti on võimalik kaudne ülekandumine näiteks käte, tööriistade, tööpindade, nugade või muude köögitarvikute vahendusel. Ristsaastumine võib toimuda näiteks juhul, kui toorest liha töödeldakse esimesena ja seejärel lõigatakse samal lõikelaual sama noaga salatit.
Idandeid kasvatatakse tööstuslikult niisketes ja soojustatud tingimustes. Need on ideaalsed tingimused bakterite ülikiireks kasvuks, kui need bakterid satuvad idandite seemnete pinnale, kastmisvette või saavad paljuneda puuduliku hügieeni tõttu. Kui idandid saastuvad mõne patogeense mikroobiga, näiteks STEC-iga, võib bakterite hulk kiiresti kasvada tasemeni, mis ületab nakkusdoosi.
Seetõttu kuuluvad värsked idandid kiiresti riknevate toiduainete hulka. Isegi külmkapis hoidmisel on neil oht kiiresti mikroobselt rikneda ning need võivad kujutada endast nakkusriski patogeensete bakterite (nagu E. coli, Listeria või Salmonella) või viiruste (nagu noroviirused või A-hepatiidi viirus) tõttu.
Kui idandeid eelistatakse süüa toorelt, tuleks neid enne tarbimist hoolikalt pesta ning tarvitada nii kiiresti kui võimalik. Nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed (nt väikelapsed, vanurid, haiged) peaksid tooreste idandite söömisest hoiduma.
Nisu ja mitmesuguste teiste kultuuride seemnete puhul on ilmnenud, et seemne saastumine võib viia kogu idandi saastumiseni. Samuti on mõningatest katsetest teada, et osa STEC-tüvesid suudavad näiteks mullast taime juurtesse (nt põldsalat, lehtsalat, spinat) ja mõnikord isegi taime maapealsetesse osadesse jõuda (põldsalat).
Kodus kasvatatud köögiviljade puhul on võimalik kontrollida kogu tootmisprotsessi algusest lõpuni. Siiski ei saa täielikult välistada, et ka koduaia köögiviljad ei või olla saastunud STEC-i või muude mikroobidega. Seetõttu tuleb ka kodustes tingimustes köögivilju kasvatades, säilitades ja ette valmistades järgida toiduhügieeni reegleid.
Üldreeglina vähendab üldiste hügieeninõuete järgimine oluliselt toidust saadava nakkuse riski. Eelkõige tuleks tähelepanu pöörata järgmistele punktidele:
- Pese käed hoolikalt seebi ja veega enne toidu valmistamist ning pärast kokkupuudet toore lihaga, seejärel kuivata käed korralikult.
- Hoia ja valmista toorest liha eraldi teistest toiduainetest (nt köögiviljadest), ka grillimisel (kasuta erinevaid lõikelaudu, taldrikuid ja tange).
- Ära tarbi toorelt köögivilju, puuvilju või muid toiduaineid, mis on kokku puutunud võimaliku saastunud tootega (nt teiste saastunud köögiviljadega). Selline kaudne kokkupuude võib tekkida näiteks siis, kui tooteid on hoitud üksteise kõrval või samas pakendis.
- Pärast kokkupuudet toore liha, selle pakendi või sulamisvedelikuga puhasta pinnad ja esemed koheselt põhjalikult nõudepesuvahendi ja sooja veega ning kuivata need.
- Võimalusel vaheta rätikud ja lapid pärast toore liha töötlemist ning pese neid vähemalt 60 °C juures.
- Pese tooreid puu- ja köögivilju enne söömist põhjalikult (vähemalt 30 sekundit hoolikalt hõõrudes, võimalusel sooja veega) ning koori need vajadusel. Pesemine ja koorimine vähendab mikroobide hulka ning seeläbi nakatumisohtu, kuid kumbki ei pruugi baktereid täielikult eemaldada.
Toorpiima ja sellest valmistatud toodete tarbimist üldiselt ei soovitata, eriti riskirühma kuuluvatele inimestele (alla 5-aastased lapsed, eakad või immuunpuudulikkusega isikud).
Idandite seemneid kasutatakse vahel lisandina ka muudes toitudes – näiteks lutserni seemneid võib leida ravimtaimeteedes ja karri-maitseainesegudes. Tee koos selliste seemnetega tuleks alati valmistada keeva veega nagu iga teisegi taimeteega ning lasta tõmmata vähemalt 5 minutit.
Lambaläätse seemneid kasutatakse jahvatatud kujul maitsetaimede segudes, eriti karripulbris. Just India karrimaitseainetes on lambaläätse seemned tavaline koostisosa. Tööstuslikul maitseainete tootmisel kasutatakse tavaliselt termilisi töötlusmeetodeid (näiteks aurutöötlust), mis aitavad vähendada mikroobide hulka ja on efektiivsed ka STEC bakterite vastu.
Koduste maitseainesegude valmistamisel on oluline, et lambaläätse seemned oleksid eelnevalt kuumutatud (näiteks röstitud pannil või keedetud vees), sest siis on neist valmistatud segud ohutud.
STEC-bakterid hukkuvad kuumtöötlemisel – näiteks keetmisel, praadimisel või hautamisel. Selle eelduseks on, et toidu sisetemperatuur tõuseb vähemalt 70 °C-ni ja püsib sellel vähemalt 2 minutit. Seevastu on STEC-bakterid suhteliselt vastupidavad teistele keskkonnamõjudele nagu happeline keskkond, külm või kuivus.
Lemmikloomad võivad samuti STEC-iga kokku puutuda – näiteks kui neid toidetakse toore nakatunud lihaga. Sellised haigusjuhud kulgevad loomadel siiski tavaliselt kergemini kui inimestel. Siiski võivad lemmikloomad omakorda inimesi kaudselt nakatada, kui nendega kokkupuutel ei peeta kinni piisavatest hügieeninõuetest.
STEC-i tuvastamise ja täiendava iseloomustamisega tegelevad Eestis LABRIS ja Terviseameti labor (inimestelt pärit haigustekitajad). LABRIS analüüsib Põllumajandus- ja Toiduameti ning toidukäitlejate poolt saadetud toiduproove, tuvastamaks kas need sisaldavad inimestele ohtlikke STEC baktereid.
STEC-i tüpeerimine ja nende tõvestusomaduste kindlakstegemine on vajalik selleks, et teha kindlaks, kas inimeste haigusjuhud on seostatavad mingi konkreetse saastunud toidu tarbimisega. Eesmärk on haiguspuhanguid ennetada ja kontrolli alla saada nii kiiresti kui võimalik.
STEC-i tüvede detailne iseloomustus ning toidu- ja inimisolaatide võrdlus toimub terve genoomi sekveneerimise teel. Saadud genoomijärjestused annavad teavet üksikute tüvede omavahelise suguluse kohta ning aitavad kaasa võimalike nakkusallikate kindlakstegemisele.
Loomade tervis
Hukkununa leitud veelindudest (haned, luiged), röövlindudest või hulganisti surnud metslindudest teavita veebirakenduse https://linnugripp.ee/teata kaudu, kuhu saab jätta asukoha koordinaadid ja ka pildi, mis lihtsustab lindude leidmist. Teateid saab jätta ka helistades infotelefonil +372 605 4767.
Kindlasti ei tohiks ise linde kokku koguda ning neid kuhugi toimetada, sellega võite võimalikku viiruse levikut suurendada. Vajadusel võtab järelevalveasutus proovid.
Kodulinnu surmast teavitada veterinaararsti, kellelt saate edasised suunised.
Rohkem infot Põllumajandus- ja Toiduameti kodulehel.
Lemmiklooma lahkumise korral palun võtta ühendust veterinaararstiga.
Sigade Aafrika katk (SAK)
LABRISe (Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskuse) Tartu laboratoorium on ainuke labor Eestis, kus SAKi uuringuid tehakse.
SAKi uuringuteks võetakse loomalt kas veri, neer, põrn, tonsillid, aga võib võtta ka lümfisõlmed, kopsud, südame, maksa ja/või luuüdi. Teaduspõhiselt on selgitatud, missugused on viiruse sihtorganid ja iga konkreetse haiguse puhul neid uuritaksegi.
LABRISesse tuuakse enamasti uuringuks kas neeru, põrna ja/või vereproovid, mõnedel juhtudel ka toruluu, millest laboris võetakse testimiseks luuüdi.
SAKi laboratoorseks diagnoosimiseks võtab proovid kas Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) ametnik, veterinaararst või looma omanik. Nemad vastutavad ka proovide nõuetekohase pakkimise, märgistamise ja transportimise eest LABRISe Tartu laboratooriumisse, kus toimub SAKi analüüside tegemine. Proovi saatja kohustus on lisada proovide juurde korrektselt täidetud kaaskiri.
Laboris proov registreeritakse ja igale proovile antakse unikaalne registreerimisnumber. Kui tegemist on organproovide või toruluuga, siis liigub proov edasi patoloogia laborisse, kus patoloogid võtavad edasisteks analüüsideks uurimismaterjali ning registreerivad visuaalselt esinevad muutused. Sealt edasi liigub materjal PCR analüüse teostavasse laborisse. Vereproovid liiguvad otse PCR analüüside laborisse. Kui on vaja teha ka antikehade määramine verest, siis see toimub viroloogia laboris paralleelselt PCR analüüsimisega.
Kui analüüsid on teostatud, siis väljastab LABRIS katseprotokolli. Teatamiskohustusliku leiu puhul (sh SAK) teavitatakse leiust PTAd.
LABRIS ei vastuta proovide võtmise ja transportimise eest.
LABRISes kasutatakse SAKi viiruse DNA määramiseks reaalaja PCR testi. See on väga tundlik, spetsiifiline ja kiirelt teostatav. PCR test võimaldab haigeid loomi tuvastada juba paar päeva pärast nakatumist − see on veel enne, kui loomad kliiniliselt haigestuvad. PCR testi kasutamine taudidiagnoosi panemiseks on aktsepteeritud Euroopa Liidu õigusruumis.
SAKi antikehade määramiseks kasutatakse LABRISes rutiinselt ELISA testi ja tulemuse kinnitamiseks IPT testi. Antikehade testimine on oluline, et mõista, kui kaua on viirus karjas esinenud. Neid teste ei kasutata taudidiagnoosi panekuks ega haiguse varaseks avastamiseks, sest antikehad tekivad üldjuhul 10-14 päeva pärast nakatumist.
Kui proovid jõuavad Tartu laborisse enne kella 10 hommikul, siis saab testi vastuse samal tööpäeval. Hiljem saabunud proovid uuritakse üldjuhul järgmisel tööpäeval.
Juhtudel kui PTA ametnik või loomaarst on püstitatud SAKi kahtluse kodusigadel ning ta teavitab LABRISt proovide saatmisest ette, on võimalik testimist alustada esimesel võimalusel ja sel juhul saab vastuse enamasti 6 tunni jooksul.
Analüüsimise aeg laboris pikeneb, kui testi on vaja korrata või kinnitada.
Kõik LABRISes kasutatavad testid põhinevad rahvusvaheliselt tunnustatud juhendmaterjalidel ja Euroopa Liidu referentlaboratooriumi SAK alal protokollidel.
SAK analüüsimeetodid on valideeritud ja akrediteeritud ning nende tõhusust ja täpsust kontrollitakse regulaarselt sise- ja välisaudititega. LABRIS osaleb igal aastal Euroopa Liidu referentlaboratooriumi SAK alal poolt korraldatavates pädevuskatsetes. Nende tulemuste põhjal on hinnanud EL referentlaboratoorium LABRISe analüüsitulemused usaldusväärseks.
LABRIS on erapooletu ja sõltumatu labor, kus erapooletuse ja konfidentsiaalsuse nõudeid järgitakse katsetegevuse kõikides etappides alates proovide vastuvõtust kuni analüüsitulemuste väljaandmiseni. LABRIS ei ole mõjutatud rahaliselt, äriliselt ega muul survel. Selline sõltumatus on range nõue tulenevalt rahvusvahelisest katselaborite standardist EVS-EN ISO/IEC 17025:2017, mille nõudeid järgib ka LABRIS. Erapooletus tähendab ka seda, et ühtseid protseduure ja kvaliteedinõudeid järgitakse kõikide klientide proovide puhul.
LABRIS on akrediteeritud labor, mis tähendab, et kõik protseduurid on täpselt kirjeldatud labori juhtimissüsteemis. Nende protseduuride täitmist ja järgimist kontrollitakse nii sisemiselt kui ka väliste kontrollide poolt.
LABRISes SAKi analüüsimiseks kasutatav PCR analüüsimeetodid on valideeritud ja akrediteeritud. Rutiinses töös kuulub iga analüüsi juurde positiivne ja negatiivne kontroll ning PCR analüüside puhul ka kontroll, mis tõendab loomaliiki (nt SAKi uuringute puhul selle pärinemist sealt).
Teame, et selline risk võib esineda ja suhtume sellesse väga tõsiselt kõigi analüüside puhul. Kui tegemist on väga kõrge tundlikkuse ja spetsiifilisusega testiga (nagu on SAK reaalaja PCR testid), siis võib olla valepositiivse tulemuse põhjuseks proovi saastumine. Selle vältimiseks on laboris kindlad protseduurid, mida pidevalt jälgitakse. Suure mõjuga analüüsitulemuste puhul (nagu SAK kahtlus kodusigadel) kontrollitakse ristsaastumise võimalus alati enne katseprotokolli väljastamist üle ning enamasti teostatakse ka proovide korduv analüüsimine.
See on tõsi, et PCR test määrab viiruse DNA esinemist uuritavas proovis. Võib tõesti olla, et vaatamata PCR positiivsele tulemusele uuritava looma organismis elusat nakkusvõimelist viirust ei esine. Teadlaste hinnangul võib selline olukord esineda juhtudel, kui tegemist on nn nõrgalt positiivse tulemusega. Kui tugev või nõrk on PCR tulemus seda näitab testiga mõõdetav ct väärtus. Näiteks ct väärtust 16-25 loetakse tugevaks positiivseks tulemuseks. See tähendab kõrget viiruskoormust ja tavaliselt ka tugevat nakkusohtu. Sellisel juhul on äärmiselt ebatõenäoline, et proovis ei ole eluvõimelist viirust.
Teatavatel juhtudel on see võimalik, sest nakatunud looma veres, kehanõredes ja erinevates organites ei leidu haigustekitajat ühesuguses koguses. Seepärast ei pruugi sama looma erinevad proovid näidata täpselt sama tulemust. Selline erinevus võib ilmneda juhtudel kui viiruse kogus organismis on väike. Viiruse kogus nakatunud looma organismis sõltub haiguse staadiumist. Vahetult pärast nakatumist on viiruse kogus oluliselt väiksem kui kliiniliselt haige või surnud looma organismis.
Jah, võib küll. Kui SAK-i põhjustab kõrge virulentsusega viirus, siis avalduvad haiguse kliinilised tunnused enamasti 3-5 päeva pärast nakatumist. Viirust on võimalik leida loomalt juba varem. SAK-i põhjustav viirus võib olla ka madalama virulentususega (vähem surmav), sellisel juhul on kliiniliste tunnuste ilmnemisele eelnev periood oluliselt pikem.
Metssigade puhul on kliiniliste tunnust nägemine keerulisem kui kodusigade puhul ja need võivad lihtsasti märkamata jääda.
Jah, võib küll. Kõik loomad samas karjas ei nakatu samaaegselt, seda eriti juhtudel kui viiruse kogus, millega loom kokku puutub ja mis nakkuse põhjustab, on väike. Looduses me enamasti ei tea, kust nakkus pärineb – kas haigest loomast, metsa jäänud korjusest, viirusega saastatud keskkonnast, metsa visatud toidujäätmetest või on see levinud tehnika (autode, traktorite) vahendusel. Kui lähikonnas ei ole SAK viiruse esinemist metssigadel tuvastatud, siis on tõenäoline, et nakkus on jõudnud piirkonda inimese teadmatuse või hoolimatu tegevuse tõttu.
Usaldusväärse tulemuse saamiseks peab olema tagatud proovi kvaliteet, sh selle õige võtmine, piisav kogus ja nõuetekohane säilitamine kuni laborisse jõudmiseni.
Proovi säilitamisel võivad selle omadused muutuda. Kui proovi ei säilitata ega transpordita laborisse nõuetekohase temperatuuri juures või on see saastunud, siis algab kiirelt kudede lagunemise protsess, mis mõjutab ka proovis sisalduvaid mikroorganisme ja nende geneetilist materjali. See tähendab, et nii viirus kui selle DNA võivad laguneda ning see võib omakorda mõjutada analüüsitulemust.
Järgi proovivõtujuhiseid ja pea meeles:
- võta piisav kogus õiget proovimaterjali, näiteks veri, neer, põrn, toruluu
- võta proov puhtalt ja jälgi, et see ei saastuks mao- ja soolte sisu või mullaga
- jälgi, et proov ei puutuks kokku desovahendite vms
- paki proov lekkekindlalt puhtasse kilekotti ja märgista
- täida kaaskirjal kõik nõutud väljad
- säilita proovi +4 kuni + 6°C juures
- vii proov lähimasse PTA esindusse või otse LABRIS Tartu laborisse
Kordusproovi võtmisel peab olema tagatud proovi jälgitavus ning kvaliteet. See tähendab muuhulgas seda, et proovimaterjal peab pärinema samalt loomalt, eelistatult samast (organ)materjalist ning selle säilitamise tingimused peavad olema identsed algse prooviga. Kui neid tingimusi ei suudeta täita ning tõendada, siis ei käsitleta proove kordusproovidena. See omakorda muudab kordusproovide võtmise otstarbekuse metssigade puhul küsitavaks, sest eelpool kirjeldatud tingimused ei ole suure tõenäosusega täidetavad.
Proovide võtmisel, pakkimisel ja saatmisel tuleb järgida proovivõtujuhendit. Kui proov ja proovi võtmine vastavad nõuetele, siis üldjuhul ei ole samalt loomalt uue proovi võtmine vajalik ega ka põhjendatud.
Kui proovi saatjal tekkib analüüsitulemuse kohta küsimusi, siis tuleb selgituste saamiseks pöörduda kas LABRIS Tartu labori või PTA poole. Kui kordusproov on võetud eelpool kirjeldatud nõudeid järgides, siis on võimalik tellida kordusanalüüs algse tulemuse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Sellise uuringu tellib PTA.
PTA ja LABRIS on erinevad asutused. PTA on volitanud LABRISe sigade Aafrika katku ametliku kontrolli laboratooriumiks, mis tähendab, et PTA usaldab LABRISt. Kuna tegemist on erinevate asutustega, siis korraldab koostööd nende vahel sõlmitud Leping.
Hispaanias asub Euroopa Liidu ja Maailma Loomatervise Organisatsiooni (WOAH) referentlabor SAKi alal. Nende üks ülesanne on toetada EL liikmesriikide referentlaboratooriumeid. Kuna LABRIS on nimetatud regionaalministri poolt riiklikuks referentlaboratooriumiks Eestis, siis on see seadusest tulenev reegel, et SAK positiivsete proovide täiendavad ja kinnitavad uuringud teostatakse just Hispaanias EL referentlaboratooriumis.
Riiklikul referentlaboratooriumil (LABRIS) on tulenevalt Euroopa õigusruumist kohustus teha koostööd Euroopa Liidu referentlaboratooriumiga (Hispaania labor). Taolise koostöö üks eesmärk on ka riiklike referentlaborite analüütilise suutlikkuse toetamine.
Tavapäraselt teostatakse EL referentlaboratooriumi poolt korduvad PCR testid, kasutades LABRISega samu protokolle. Lisaks tehakse antikehade määramine, viiruse isoleerimine ja molekulaarsete markerite määramine. See võimaldab saada täpsemat infot viiruse iseloomu kohta, võimaldab jälgida viirustüvede levikut nii riigi sees kui globaalselt, lisaks annab see teavet haiguse iseloomu kohta. Saadav info on väga oluline viiruse arengu ja haiguse evolutsiooni jälgimiseks.
Alates 2014. aastast, kui SAKi epideemia Eestis algas, on LABRIS saatnud EL referentlaboratooriumisse viirustüvede täpsemaks iseloomustamiseks enam kui 400 proovi (sh proovid kõigist kodusigade puhangufarmidest). Tulemused on olnud kokkulangevad.
Enamasti saavad kõik analüüsid tehtud 3-4 nädala jooksul, aga vahest on uuringute aeg ka pikem olnud.
Täpsem info Hispaania referentlaboratooriumis tehtud Nurme farmi SAKi analüüsitulemuste kohta
Lindude gripp (linnugripp)
Lindude gripp kuulub eriti ohtlike loomataudide hulka ning põhjustab lindude massilist haigestumist ja suremust. Haiguse puhkemisel kehtestatakse karantiin, haiged ja haiguskahtlased linnud hukatakse ja hävitatakse. Seetõttu on eriti oluline, et kõik linnupidajad, kaasa arvatud hobilinnupidajad, järgivad bioohutusmeetmeid enda lindude kaitseks. Lindude gripi paremaks ohjamiseks ning ennetamaks gripi levimist linnufarmidesse, on vaja teada lindude gripi viiruse levikut mets- ja veelindude hulgas.
Allikas: Põllumajandus- ja Toiduamet
Lindude gripi viirus esineb eriti sageli metslindudel. Just veelinnud on viiruse looduslikuks reservuaariks. Tavaliselt kulgeb haigus metslindudel ilma haigusnähtudeta. Farmidesse võib viirus levida näiteks juhul, kui peetakse koos veelinde (haned, pardid) ja kanu. Juhul kui veelinnud käivad vabalt väljas, saavad nakkuse metslindudelt ning viivad selle edasi kanadele. Seetõttu on oluline hoida kodulinde siseruumides. Samuti võib viirus levida õhu kaudu.
Allikas: Põllumajandus- ja Toiduamet
Lindude gripi kahtluse lindudel või loomadel püstitab veterinaararst või Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) ametnik. Kahtluse püstitamise aluseks on haigetel või surnud lindudel esinevad kliinilised ja patoloogilised tunnused ning teave haiguse epidemioloogilise olukorra kohta.
Täpse diagnoosi saamiseks on vajalik võtta haigetelt või surnud lindudelt proovid laboratoorsete analüüside tegemiseks.
Proovid võtab üldjuhul kas Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) ametnik või veterinaararst. Nemad vastutavad ka proovide nõuetekohase pakkimise, märgistamise ja laborisse transportimise eest. Proovi saatja kohustus on lisada proovide juurde korrektselt täidetud kaaskiri. Proovid võib võtta ka lindude omanik vastavalt PTA ametniku või veterinaararsti juhistele.
Lindude gripi analüüside tehakse LABRISe Tartu laboratooriumis. Kui lindude grippi kahtlustatakse kodulindudel, siis PTA ametnik teavitab LABRISt ette proovide saatmisest.
Kui analüüsid on tehtud, väljastab LABRIS katseprotokolli. Teatamiskohustusliku leiu puhul (sh lindude gripp) teavitatakse leiust koheselt PTA-d.
LABRIS ei vastuta proovide võtmise ja transportimise eest.
LABRISes kasutatakse lindude gripi viiruse RNA määramiseks reaalaja PCR teste. Need on väga tundlikud, spetsiifilised ja kiirelt teostatavad. PCR test võimaldab haigeid linde avastada juba enne kui nad kliiniliselt haigestuvad või surevad. See test võimaldab tuvastada ka viirust kandvaid linde, kes ise ei haigestu. PCR testide kasutamine haiguse diagnoosimiseks on aktsepteeritud Euroopa Liidu õigusruumis.
Lindude gripi laboratoorse diagnoosi panekuks on vaja teha mitu erinevat analüüsi. Esmalt selgitatakse reaalaja PCR testiga, kas proovis on A-grupi gripiviirust. Kui tulemus on positiivne, siis testitakse edasi, kas tegemist on H5N1, N5N8 või H7 alamtüübiga. Kui tegemist on mõne H5 või H7 alamtüübiga, siis järgneb patotüübi määramine Sanger sekveneerimisega. See võimaldab selgitada, kas tegemist on kõrge patogeensusega viirusega. Molekulaarsetest meetoditest järgmine on viiruse kogu genoomi sekveneerimine, et selgitada viiruse genotüüp ning tuvastada markerid, mis näitavad viiruse võimalikku adapteerumist imetajatele. Genoomi andmed jagatakse rahvusvahelisse andmebaasi, mis võimaldab viirustüvesid piiriüleselt võrrelda ning nende liikumist jälgida.
Lindude gripi antikehade määramiseks kasutatakse LABRISes ELISA testi ja tulemuse kinnitamiseks vajadusel HAI testi. Antikehade testimine on vajalik, et mõista, kas linnud on viirusega kokku puutunud. Antikehade määramist ei kasutata taudidiagnoosi panekuks ega haiguse varaseks avastamiseks, sest antikehad tekivad üldjuhul 10-14 päeva pärast nakatumist.
Juhtudel kui Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) ametnik või loomaarst on püstitatud linnugripi kahtluse kodulindudel ning ta teavitab LABRISt proovide saatmisest ette, on võimalik testimist alustada esimesel võimalusel. Sel juhul saab vastuse, kas tegemist on A-grupi gripiviirusega ja selle geenide H5, H7 ja N1, enamasti 6 tunni jooksul alates proovide jõudmisest LABRISe Tartu laboratooriumisse.
Analüüsimise aeg laboris pikeneb, kui testi on vaja korrata või kinnitada. Kinnitavate analüüside läbiviimise aeg võib ulatuda mõnest päevast mõne nädalani. See sõltub analüüsimeetodist ja igast konkreetsest juhtumist.
Lindude grippi põhjustab viirus, mis kuulub Orthomyxoviridae perekonna A-tüüpi gripiviiruste (Influenza A viruses) hulka. Gripiviirused jaotatakse alamtüüpidesse nende pinnaantigeenide hemaglutiniini (H, mida on teada 16) ja neuraminidaasi (N, mida on teada 9) alusel. Alamtüüpide siseselt jagatakse viirused genotüüpideks.
Kõrge patogeensusega lindude gripi tüved kuuluvad enamasti alamtüüpidesse H5 või H7. Viimastel aastatel on Euroopas domineerinud viirustüved H5N1 või H5N8.
Lindude gripile on vastuvõtlikud kõik kodu- ja metslindude liigid. Väga palju on selliseid liike, kes viirust kannavad, aga ise ei haigestu ega sure. Siiski on osad linnuliigid enam vastuvõtlikud ja nemad haigestuvad ning surevad massiliselt.
KODULINNUD. Kõige vastuvõtlikumad on kanad ja kalkunid, kellel esineb suur haigestumus ja suremus. Hanedel ja partidel võib haigus kulgeda sageli ilma kliiniliste tunnusteta või esinevad närvinähud.
METSLINNUD. Teavitama peab Põllumajandus- ja Toiduametit (PTA-d) juhtudest kui, surnud on hulgaliselt mets- või veelinde (näiteks luiged, kajakad, haned jt). Ka on oluline teavitada igast surnud röövlinnu (kullid, kotkad) leiust. Teavitada saab veebirakenduse https://linnugripp.ee/teata kaudu või helistades infotelefonil +372 605 4767.
Jah, võib küll. Paljud metslindude liigid on lindude grippi viiruse kandjad ega haigestu. Kodulindudest võivad olla viiruse kandjaks, kes ei haigestu, pardid ja haned.
Lindude gripp on enamasti hooajaline, esinedes Euroopas oktoobrist aprillini. Kuna lindude gripi viirus muutub ajas väga kiiresti, siis haiguse leviku ulatus ja intensiivsus on erinevatel aastatel väga erinev. Mõnel aastal esinevad haiguspuhangud ka suveperioodil.
Võitluse lindude gripi vastu teeb eriti keeruliseks see, et viirust kandvad linnud lendavad rändeperioodil tuhandeid kilomeetreid. Rännuteedel puutuvad nad kokku mujalt tulnud lindudega ning nendega kaasas olevate viirustüvedega. Selliselt tekivad uued viiruse mutatsioonid, millel võivad olla varasest erinevad tõvestavad omadused.
Lindude gripp on lindude haigus, mis võib harvadel juhtudel minna üle loomadele (imetajatele). Viiruse ülekanne loomadele toimub otsesel kokkupuutel haigete või viirust kandvate lindudega. Loomadel esinevad juhtumid on maailmas harvad. Erandiks on USA, kus muteerunud lindude gripi viirus on üle läinud veistele, põhjustab neil haigestumust ning levikut loomalt loomale. Viirustüve, mis ringleb USA veiste seas, ei ole Euroopas leitud.
Eestis on lindude grippi loomadel leitud kahel korral, 2021. ja 2025. aastal. Mõlemal juhul olid nakatunud rebased. Koduloomadel ei ole Eestis lindude grippi leitud.
Lindude grippi võib loomadel kahtlustada ajal, kui toimub linnugripi viiruse aktiivne levik piirkonna metslindude populatsioonis. Kuigi paljud linnuliigid viirust kandes ei haigestu, siis teatavatel liikidel esineb tavapärasest oluliselt suuremat suremust. Surnud linnud looduskeskkonnas loovad kontaktideks loomadega rohkem võimalusi ja soodustavad viiruse levikut.
Metsloomade seas on kõige kõrgem risk haigestuda lihatoidulistel loomadel (näiteks rebane või kährik) ja veeloomadel (näiteks hülged).
Koduloomadel on kontakte looduses vabalt elavate metslindudega vähem, aga kui kokkupuude on võimalik, siis on ka nemad ohustatud. Siiski on suurem oht koduloomadele juhtudel, kui lindude gripp diagnoositakse kodulindude farmis. Koduloomadest on lindude gripile kõige vastuvõtlikumad kassid. Nad võivad haigestuda (sageli närvinähtudega) ja surra.
Terviseameti hinnangul on Eestis lindude gripi levimise tõenäosus inimesele väga väike.
Info ennetusmeetmete kohta leiate Põllumajandus- ja Toiduameti kodulehelt.
Hukkununa leitud veelindudest (haned, luiged), röövlindudest või hulganisti surnud metslindudest teavita veebirakenduse https://linnugripp.ee/teata kaudu, kuhu saab jätta asukoha koordinaadid ja ka pildi, mis lihtsustab lindude leidmist. Teateid saab jätta ka helistades infotelefonil +372 605 4767.
Kindlasti ei tohiks ise linde kokku koguda ning neid kuhugi toimetada, sellega võite võimalikku viiruse levikut suurendada. Vajadusel võtab järelevalveasutus proovid.
Kodulinnu surmast teavitada veterinaararsti, kellelt saate edasised suunised.
Rohkem infot Põllumajandus- ja Toiduameti kodulehel.
Viimati uuendatud 07.04.2026
