Lääne-Niiluse palavik (LNPV) (West Nile Fever - WNF)

Tekitaja
Lääne-Niiluse palavikku (LNP) põhjustab Arboviiruste rühma kuuluv RNA-viirus (West Nile virus, WNV), mis kuulub Flaviviridae sugukonda ja Flavivirus perekonda. LNP viirustel eristatakse vähemalt viit eristuvat geneetilist liini, mis levivad maailma erinevates piirkondades.

Vastuvõtlikud loomaliigid
Lääne-Niiluse palavik on sääskedega leviv viirushaigus, mille peamine reservuaar on metslinnud. Imetajatest on enim vastuvõtlikud inimesed ja hobused, keda peetakse ka haiguse tupikperemeesteks. Sporaadiliste juhtudena võivad nakatuda ka teised imetajad nagu koerad, kassid, lambad, nahkhiired  jt.  

Haiguse levik
Viirusel on lai geograafiline leviala, hõlmates piirkondi Euroopas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ning Ameerikas. Euroopas esineb enim haigusjuhtumeid Lõuna-Euroopas Itaalias, Kreekas, Serbias ja Hispaanias. Viirust on leitud ka Saksamaal ja Poolas ning 2024.a lõpul Lätis.

Eestis leiti Lääne-Niiluse palavikku viirus esmakordselt 2024. aasta oktoobris Raplamaalt surnud kanakullilt. Hobustel ei ole haigust Eestis diagnoositud (seisuga 30.01.2025).

Haigustekitaja ülekanne
Viirust kannavad edasi sääsed ning see säilib sääskede ja lindude tsüklis. Sääskede organismis viirus paljuneb ning kandub vere imemisel edasi järgmisele peremehele. Culex perekonda kuuluvate sääskede liigid esinevad ka Eestis. Hobused jt imetajad saavad nakkuse, kui nakatunud sääsed imevad verd. Muid ülekandeteid peetakse väheolulisteks. Imetajalt imetajale ülekannet üldjuhul ei toimu kuna viiruse hulk nende organismis on liiga väike teiste loomade või inimeste nakatamiseks.

Nakatumise esinemine sõltub sääskede levikust ja on parasvöötmes hooajaline, saavutades haripunkti varasügisel.

Kliiniline pilt ja kulg
Viirus põhjustab erinevatel looma- ja linnuliikidel erineva raskusastme ja kuluga haigestumist.

Hobused. Inkubatsiooniperiood kestab enamasti 3–15 päeva. Kliinilised tunnused ilmnevad ca 10% nakatunud hobustest ja need tulenevad viirusest põhjustatud entsefaliidist või entsefalomüeliidist. Haigestunud hobustel on sageli ataksia, nõrkus ja isutus. Esineda võib palavik, koordinatsiooni- ja liikumishäired, lihastõmblused ja krambid, osaline halvatus, nägemise halvenemine, hammaste krigistamine ja neelamishäire. Võib tekkida kooma ja surmlõpe. Haigestunud loomadel on kõrge suremus (kuni 30%). Kliiniliste tunnustega hobused võivad nakkuse üle elada, kuid kannatavad sageli eluaegse neuroloogilise kahjustuse all.

Linnud. Lindudel kulgeb nakkus enamasti ilma sümptomiteta. Siiski on mõned linnuliigid haigusele vastuvõtlikumad ning neil võib see kulgeda massilise haigestumise ja suremusega (nt vareslased ja röövlinnud). Kodulindude haigestumist on kirjeldatud harva (haned). Nakatunud lindudel võib esineda mitmesuguseid sümptomeid, sealhulgas üldine nõrkus, isutus ja raskemad neuroloogilised nähud nagu jalgade parees, koordinatsioonihäired ja krambid, mis võivad lõppeda surmaga.

Diagnoosimine
Kliiniliste tunnuste ilmnemisel: närvinähud.
Laboruuringud: tekitaja tuvastamine, tekitaja vastaste antikehade tuvastamine.

Tegevused OH4Surveillance projektis:

2024. aastal võetud proovide uuringutel leitud esmakordselt LNPV esinemine Eestis, Raplamaal surnuna leitud kanakullil. Hobustel pole tekitajat ja tekitajavastaseid antikehasid leitud. Kuigi sääseliike, kes LNPV võivad edasi kanda, esineb Eestis, siis tekitajat pole neil seni veel leitud.

Seiretegevused/uuringud:

Proovide võtmisel järgida bioohutusmeetmeid!
Haigus või haiguskahtlus on teatamiskohustuslik!

Viimati uuendatud 21.04.2025

Kirjandus:
EFSA disease profile: https://animal-diseases.efsa.europa.eu/WNFV/