Vereproovide võtmine seroloogilisteks uuringuteks

Bakter-, viirus- ja parasitaarinfektsioonide korral saab vereseerumist antikehade uurimisega tuvastada kokkupuudet nende tekitajate või nende toodetud antigeenidega. Mõnede infektsioonide korral saab antikehade uuringud lisaks teha ka piimast, lihamahlast või muudest kehavedelikest.
Uuringu eesmärk on näidata, kas loom on kokku puutunud uuritava tekitajaga sel määral, et on tekkinud humoraalne immuunvastus ning vereseerumis on detekteeritaval tasemel antikehasid. Pärast patogeeni kehast elimineerimist võivad antikehad olla tuvastatavad pikka aega.

Vereproovi võtmine
Vereproov võetakse veeni punktsiooni teel, jälgides bioohutuse ning tööohutuse nõudeid. Seda tehakse loomale kõige vähem kannatusi valmistaval viisil. Vajadusel võib vereproovi koguda ka surma järgselt haiguste diagnoosimiseks või seroloogilisteks seireteks.
Punktsioonikoha desinfitseerimise järgselt lasta nahal õhu käes kuivada, et nõela kaudu ei satuks vaakumkatsutisse desoaineid, mis soodustavad hemolüüsi ja võivad mõjutada analüüsitulemust
Eelistada vaakumkatsutisse verevõttu, kuna see võimaldab saada parema kvaliteediga proovi kui süstlaga verd kogudes.

• Lisanditeta seerumkatsutid (punase või punakaspruuni korgiga, antikoagulandita). 
• Geeliga või hüübimisaktivaatoriga katsutid. 

Veenivere võtmisel hoida vaakumkatsutit sellises asendis, et veri valguks tasase joana mööda katsuti seina. Veri ei tohi pritsida vastu katsuti põhja ja seinu - see võib põhjustada hemolüüsi. 
Verd võetakse umbes ¾ katsuti mahust. 

• vähemalt 5 ml suurde (ca 10 ml) katsutisse 
• vähemalt 2,5 ml väiksemasse (ca 5 ml) katsutisse. 

Kui vaakumkatsutisse ei õnnestunud koguda katsutil märgitud koguses verd, võib kohe pärast proovivõttu korraks katsutilt korgi eemaldada – nii eemaldatakse üleliigne vaakum ja välditakse hemolüüsi teket. Samas peab kindel olema, et uurimismaterjali piisab tellitud analüüsideks. 
Vajadusel võib proovi võtta ka süstlaga ning tühjendada süstlasisu aeglaselt ja ettevaatlikult puhtasse katsutisse (vahtu ei tohi tekkida). 
Pärast võtmist lastakse proovil 30-60 minutit toatemperatuuril seista, mil toimub vere koaguleerumine (ja seerumi eraldamine), seejärel  kuni ööpäeva külmikus. 

Proovi kogus

• Uuringuteks vajalikku proovi kogust mõjutab see, kui palju ja milliseid uuringuid soovitakse tellida. Vere vormelementide eraldamisel moodustab seerum umbes kolmandiku võetud proovi mahust. 
• Minimaalne proovi kogus on 2,5 ml.

Proovi kvaliteet

• Seerumi võib uurimiskõlbmatuks muuta saastumine, külmumine või mõni muu faktor, mis põhjustab punaste vererakkude lagunemist. Lisaks hemolüüsile võib analüüsi mõjutada lipeemia. Võimalusel rakendada enne proovivõttu 10–12 tunnist paastu.
• Bakteriaalne saastumine ja erütrotsüütide jäämine seerumproovi võib põhjustada valepositiivseid tulemusi aglutinatsioonil põhinevatel uuringutel. 
• Mikroobidega saastumine ja hemolüüs mõjutab tugevalt just surmajärgselt võetud proove.
• Hemolüüs võib tekkida ajalise viivituse korral seerumi eraldamisel või on verevõtmiseks kasutatud nõel väga peenike või süstlaga vereproovi võtmisel ei eemaldatud enne katsutisse viimist süstla nõela. 
• Kui hoolimata nõuetekohasest pakendamisest ja muudest ettevaatusabinõudest on võimalus, et vereproov saatmise ajal külmub või tekib muul viisil hemolüüs, tuleb vereproovi asemel laborisse saata eraldatud seerum.

Paarisseerumid 

• Haigestunult loomalt võetakse esimene proov haiguse ägedas faasis, eraldatakse seerum, markeeritakse ning külmutatakse. 
• Teine proovivõtt toimub paranemisstaadiumis (2-3 nädalat hiljem).
• Mõlemad proovid saadetakse laborisse samaaegselt. 

Seerumi eraldamine

• Vereproovil lastakse 30–60 minutit toatemperatuuril seista, seejärel tsentrifuugitakse 10-15 minutit 1000-2000 g juures.
• Kui tsentrifuugimine pole võimalik:

•  Eraldunud seerum pipeteeritakse lisanditeta katsutisse. Katsuti märgistatakse veekindlalt.

Proovide hoidmine

• Vereproovi hoida pärast hüübe tekkemist jahedas ja saata laborisse esimesel võimaluse. Seerumit võib säilitada mõned päevad külmkapis, kauem hoidmisel külmutatakse. 

Proovide saatmine
Proovikatsutid peavad olema selgelt tähistatud ja saadetud koos kaaskirjaga, millel on kirjas vajalik lisateave ja märgitud kõik soovitud uuringud.

Kõik parasitaar-, bakter- ja viirushaigustega seotud seroloogilised uuringud viiakse läbi LABRISe Tartu laboris, Kreutzwaldi 30, Tartu.
Antikehade testimiseks mõeldud vereproovid ei ole enamasti bioloogiliselt ohtlik materjal. Erandiks on eriti ohtlike nakkushaiguste kahtlus. 

Lisainfo uuringute kohta
Viroloogia-seroloogia osakond, tel 7386 111 (viroloogia labor), 7386 106 (seroloogia labor)

Koostas: Age Kärssin
Koostatud: 21.01.2021