Usaldusväärne partner toidukäitlejale ja loomaomanikule

Veiste hemorraagiline septitseemia

10.01.2018
 
Ägeda septitseemia ning kõrge haigestumise ja suremusega kulgev haigus veistel ja ulukmäletsejalistel. Harva on HS leitud sigadel, lammastel ja kitsedel, raporteeritud on ka kaamelitel, elevantidel, hobustel, eeslitel, jakkidel, ja hirvlastel. 
Haigus on teatamiskohustuslik, kahtluse korral tuleb koheselt informeerida piirkonda teenindavat loomaarsti.
 
Tekitaja
Pasteurella multocida bakterid on Gram-negatiivsed kokobatsillid, mis esinevad loomade nina ja kurgu limaskesta normaalmikroflooras.
Haigust põhjustavad Pasteurella multocida teatud serogrupid, peamiselt B:2 ja E:2, ulukmäletsejalistel on leitud peamiselt serotüüpi B:2,5, kabehirvedel serotüüpi B:3,4.
Serotüübid A:1 ja A:3 põhjustavad HS- laadset haigestumist.
 
Haigusest
Haigestuvad sagedamini vanemad noorloomad ja nooremad täiskasvanud loomad. Stress (halvad söötmis- ja pidamistingimused, kaasuvad infektsioonid) ning soe ja niiske ilm soodustavad haiguse levikut. Tekitaja võib üle kanduda loomalt loomale, samuti levida sööda ja vee kaudu. Nakkus algab tonsillidest ja tabandab esmalt nina-kurgu kudesid, bakterieemiale järgneb tekitaja paljunemine erinevates organites, tekib kiirelt progresseeruv enterotokseemia. Mitte-endeemilistes piirkondades võib suremus olla väga kõrge.
 
Enamus haigusjuhte on üliägedad (surm saabub 8-24 tunni jooksul) või ägedad (haigus kestab 3-5 päeva)

  • Kõrge palavik (41°–42°C)
  • Depressioon
  • Loomad ei taha liikuda 
  • Pisara-, sülje ja ninanõre eritus (alguses läbipaistev, hiljem limas-mädane)
  • Valulikud tursed alalõua ja kõri piirkonnas mis laienevad rinnakule
  • Verevalumid limaskestadel • Progresseeruvad hingamisraskused
  • Võib esineda verine kõhulahtisus 

HS tüüpilised muutused on alalõua,  kaela ja rinnaku piirkonna lihaste ja nahaaluse koe turse. Rinna-, perikardi- ja kõhuõõnes võib olla seroosne või serofibrinoosne vedelik. Tüüpilisel juhul esinevad laialdased verevalumid kudedes ja serooskestadel.  Rinna piirkonna lümfisõlmed  on suurenenud ja verevalumitega. Esineb kopsu verepais ja turse, mõnikord koos interstitsiaalse kopsupõletikuga, võib esineda gastroenteriit.
 
Levikust
Peamiseks geograafiliseks levialaks on mõned Aasia, Aafrika, Lähis-Ida ning Lõuna-Euroopa piirkonnad. Piirkondliku erinevused on serotüüpide esinemises: serotüüp B:2, mis esineb enamikes endeemilistes piirkondades, ning serotüüp E:2, mis esineb Aafrikas. Teised serotüübid A:1, A:3 on seotud HS laadse haigestumisega veistel, mille puhul põhjustab surma kopsupõletik.
Eestis on registreeritud viimased haigusjuhud OIE andmetel 1996, hiljem on leitud iseloomuliku kuluga haigusjuhte, kuid isoleeritud P. multocida serogruppi ei määratud. Lähiriikidest registreeriti Lätis 2000 ning Soomes 1993, kuid puuduvad täpsemad andmed laboruuringute kohta.
 
Diagnoosimine
Diagnoosimine baseerub haigusele iseloomulikel kliinilistel tunnustel, patoloogilistel muutustel, haigestumise ja suremuse mustritel.
 
Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb arvesse võtta ägedat salmonelloosi, Siberi katku ning mitteinfektsioosseid mürgistusi. Sporaadilisi juhte on kliiniliselt keerulisem diagnoosida ning võib segamini ajada kohiseva muhutaudi, rästikuhammustuse ja välgutabamusega. Samuti võivad arvesse tulla kopsupastörelloos, atüüpiline interstitsiaalne pneumoonia ja mükoplasmoos.
 
Lõplik laboratoorne diagnoos baseerub P. multocida serogrupp B:2 või E:2 isoleerimisel (harva põhjustavad ka teised serogrupid haigestumist) verest ja kudedest tüüpiliste kliiniliste tunnustega loomadel. 
HS-laadseid haigusi peab eristama klassikalisest HS-st.
 
Laboratoorne diagnoosimine
Septitseemia korral võetakse vereproovid haiguse terminaalses faasis. Haiguse varases staadiumis võetud vereproovides võib P. multocida baktereid mitte esineda, samuti ei esine tekitajat pidevalt ninanõres ja kehavedelikes, mistõttu ei pruugi tekitajat bakterioloogilisel uuringul kasvada.
Pärast looma surma võetakse võimalikult kiiresti vere- või tampooniproov looma südamest. 
Kui proovi ei saa võtta vahetult enne ega pärast looma surma, võetakse prooviks toruluu (laboris tehakse külvid luuüdist). Organitest võetakse bakterioloogiliseks uurimiseks süda (avamata) ja põrn.
Kui lahangut pole võimalik teha, kogutakse vereproov kägiveenist. 
Vereproovid võetakse hepariinkatsutisse (rohelise korgiga katsuti). EDTA ei sobi, kuna võib olla bakteritele toksiline.
 
Proovid pakitakse lekkekindlalt ning saadetakse laborisse termokastis ja külmakehadega. Kui vereproovid ei jõua laborisse mõne tunni jooksul, peab need külmutama. Korra külmutatud proovid toimetatakse laborisse külmutatult, teavitades sellest eelnevalt laborit. Proovide korduv külmutamine ja sulatamine võib tekitaja hävitada ning uurimistulemus ei ole usaldusväärne.
Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis on võimalik teha organproovide patoloogis-anatoomiline uuring ning bakterioloogiline uuring tekitaja tuvastamiseks. 
 
Zoonootiline risk
HS põhjustavaid P. multocida serotüüpe ei ole leitud inimestel infektsioonide puhul. Kuna paljud P. multocida serotüübid võivad potentsiaalselt nakatada inimesi, siis tuleb täita asjakohaseid ohutusnõuded, kui tegeldakse HS kahtlaste juhtumitega.
 
Lisainfo
Bakterioloogia-patoloogia osakond, bakterioloogia labor. Tel 738 6120
 
Kirjandus: