Usaldusväärne partner toidukäitlejale ja loomaomanikule

Suu- ja sõrataud (Foot and mouth disease, FMD)

05.07.2021

Suu- ja sõrataud kuulub eriti ohtlike OIE (World Organisation for Animal Health) teatamiskohustuslike loomataudide nimekirja. Tegemist on raske, väga nakkava kariloomade viirushaigusega, millel on märkimisväärne majanduslik mõju.

Tekitaja
On Picornaviridae sugukonda Aphtovirus perekonda kuuluv suu- ja sõrataudi viirus, millel on 7 erinevat serotüüpi: O, A, C, SAT 1, SAT 2, SAT 3 ja Asia 1.

Haigusest
Suu- ja sõrataud on ägedalt kulgev, väga kontagioosne kodu- ja uluksõraliste viirushaigus, mis iseloomustub haavanduvate villide tekkega suuõõne ja keele limaskestas, ninapeeglil, sõravahes ja –piirdel ning udaral. Noorloomadel iseloomustub haigus enamasti raske müokardi ja skeletilihaste düstroofiaga. Haigusele on vastuvõtlikud peamiselt veised, sead, lambad ja kitsed ning paljud uluksõralised. Haiguse kliiniliste tunnuste raskusaste sõltub viiruse tüvest, nakkusdoosist ja loomast (loomaliik, -vanus, tõug ja immuunstaatus). Peale looma nakatumist, eritub viirus looma organismist umbes neli päeva enne kliiniliste tunnuste tekkimist sülje, piima, rooja ja uriiniga ning viiruse eritumine jätkuda mitmeid kuid peale looma kliinilist tervistumist.

Haigusele viitavad kliinilised tunnused veistel:
• villid suu ja keele limaskestadel, ninapeeglil, mokkadel, sõravahes ja –piirdel ning udaral. Pärast villide lõhkemist tekivad nende asemele haavandid, mis epiteliseeruvad;
• intensiivistub sülje eritumine (loomad matsutavad);
• lonkamine;
• tüsistused: mastiit,  sõra deformatsioon, piimatoodangu langus, müokardiit, abort.
• noortel vasikatel kulgeb haigus enamasti hemorraagilise gastroenteriidi, müokardi ja skeletilihaste düstroofiaga.
Haigusele viitavad kliinilised tunnused sigadel:
• palavik;
• jäsemete eksudatiivne põletik (mille tagajärjel võib sõra sarvtohl irduda);
• lonkamine;
• villide teke nn jäsemete survekohtades;
• haavandid kärsal ja keelel;
• suurenenud põrsaste suremus.
Haigusele viitavad kliinilised tunnused lammastel:
• palavik;
• lonkamine;
• haavandid suus;
• villid sõravahes ja –piirdel ning suuõõnes;
• suurenenud noorloomade suremus.

Reeglina kaob viirus looma organismist pärast haiguse läbipõdemist. Erandiks võivad osutuda mäletsejalised, kellel viirus jääb persisteerima söögitoru-neelu piirkonda enam kui 28 päevaks. Sellised loomad loetakse viiruse kandjateks ning nad võivad mõningatel juhtudel olla ka nakkusahela jätkajateks.  

Levikust
Haigus on levinud Aafrikas, Lähis-Idas ja Aasias, samuti piiratud alal Lõuna-Ameerikas.

Diagnoos
•    Viiruse RNA tuvastamine RT-PCR-ga.
•    Viiruse antigeeni määramine (serotüüp -O, A, C, ASIA1, SAT1, SAT2).
•    Viiruse vastaste antikehade tuvastamine.

Uuringud teostatakse Tartus Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis (Kreutzwaldi 30).
Proovide võtmine laboratoorseks uuringuks vt. proovivõtujuhend

 

Lisainfo
Viroloogia-seroloogia osakond, telefon 7 386 111
Molekulaaranalüüsi osakond, telefon 7 386 121